Lühiülevaade

Tegelikult on ilmselt enamus Pensionäride Ühendustest kunagiste töö- ja sõjaveteranide organisatsioonide õigusjärglased – kes varem, kes hiljem. Meie ajalugu tuleb vaadata läbi 2. tubli  juhatuse esinaise tegevuse, kes mõlemad on ühendusele pühendanud 10. aasta ringis oma isiklikku aega ja tervist. Möödunud sajandi lõpus asus vankrit vedama Lilli Pärtel. Ühest küljest oli tollal kergem, sest vanureid austati. Sponsoreid leida ettevõtete hulgast polnud raske ja ka toetus omavalitsustest oli garanteeritud. See andis vabaduse laialdaselt tegutseda ja osaleda üritustel üle vabariigi. Samas aruandlus ja dokumentatsiooniga tegelemine oli tollal muidugi omaette küsimus. 2009. aastast valiti ühenduse etteotsa Saima Kasemaa, kes juhtis Pensionäride Ühendust kuni 2018.aasta juunini.  Vaatamata põlevkivikaevanduste töö lõpetamisele ja inimeste lahkumisele Ida-Virumaalt tuleb tunnistada, et eakad jäävad enamasti surmani truuks kodukohale. Igasugused omavalitsuste ühendamised, aga ka lahkumised maakonnast koos kaadrivahetusega mingil määral muidugi lõhuvad väljakujunenud suhteid, läbisaamist ja finantsolukorda ning sageli tuleb organisatsiooni kadunud seltsinguid ja muid kontakte taasluua ning see pole üldse kerge. 2020. aastal otsustasime mõlemat tublit ja teenekat esinaist autasustada EPÜL aukirjade ja meenetega.

Sissejuhatuseks

Me ei korralda massiliselt suurüritusi, kuid mingit väljakujunenud taset püüame siiski hoida, vaatamata ebaselgele finantsolukorrale, kus sponsorlus on sisuliselt kadumas ja isegi keskkontori toetus pole sugugi garanteeritud. Äramärkimist väärivad igaaastane jaanuaris toimuv Eakate Ümarlaud, kus me teeme kokkuvõtteid, tutvume uute aktiivsemate eakatega üle Ida-Virumaa ja arutame tulevikuperspektiive (osalejaid 40-45). Oleme aastaid osalenud ja toetanud ka materiaalselt ülemaakonnalist Memme-Taadi valimist kevadel Tammiku Rahvamajas. Samuti toetame jõudumööda ka PÜ liikmetest eakate osalemist igaaastasel kultuurireisil, mis sellel aastal pidi toimuma Peterburi ja Kaliningradi, kuid seoses viirusepuhanguga jäi ära. Möödunud aastal külastati Gruusiat. Kõige rohkem on kahju, et pidime ära jätma traditsioonilise Rahvusvahelise Eakate Päeva tähistamise Jõhvi Kontserdimajas 14. oktoobril. Juhatus leidis üksmeelselt, et keegi pole andnud meile õigust riskida 400 eaka tervise, et mitte öelda eluga! Loomulikult osalevad eakad aktiivselt võimaluse korral ka teistel maakonnas toimuvatel üritustel ja ettevõtmistes. Tuleb tunnistada, et seal osalejate arv on hoomamatu ning täpne loendamine praktikas teostamatu. Samas on vajutanud oma pitseri ürituste toimumisele ja neist osavõtule KOV- viiruse levik Ida-Virumaal ja Eestis. Siiski julgeme välja pakkuda, et

                        2020. aasta juulikuu seisuga on IVPÜ`s  jätkuvalt ~ 600 liiget.  

Koroonapiirangud on meie suhtlemisvõimalusi oluliselt piiranud. Eks me püüa suhelda telefoni teel ja see suhtluskanal on eakate hulgas osutunud väga populaarseks. Meie ülesandeks ongi – leevendada suhtlemisvaegust ja ära hoida pensionäride kibestumist ning kapseldumist. Üldiselt pensionärid ei virise ega hädalda. Nad täidavad valitsuse korraldusi ja loevad end isegi priviligeeritud klassiks, kellel on siiski võrreldes paljudega olemas kindel sissetulek, mille vähendamist ei ole ette näha. Samas kõik meie tegemised ja üritused saavad toimuda ainult kohalike omavalitsuste toetusel!

MTÜ-na vajame riigipoolset garanteeritud tegevustoetust eakatele, mitte umbmääraseid koolitusi. Eakad elavad täna, võibolla ka homme, – ülehomme meid ilmselt enam pole elavate kirjas.

ÄRGE KARTKE ENNAST VAKTSINEERIDA!

KÕIKE HEAD JA ERITI TERVIST SOOVIDES

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.